Kulg

Kuulan kolmandat semestrit taas TTU loenguid. Praktiliselt kõik on salvestistena järelvaadatavad. Ja õnneks on seni olnud ka vähemalt 1,5 kordse kiirusega kuulates täiesti arusaadavad.

Kuni nüüd sellel sügissemestril võtsin aine, mille videote läbitöötamiseks läheb aega salvestuse pikkusest mitu korda rohkem 😮

Õppejõud on iseenesest ju üsna legendaarne kuju… AGA ta räägib väga palju ainesse otseselt mittepuutuvat juttu. Äärmiselt köitev kuid samas ka veidi frustreeriv – tahaks siiski enamuse loengu ajast ainet õppida, mitte õppejõu värvikirevat elulugu või võrdlemisi arrogantset ellusuhtumist kuulata. Aga kui ta juba neid erinevaid teemasid oma loengusse pikib, siis no lihtsalt võimatu on tema loobitud märksõnu-nimesid-fakte mitte googeldada – ja sinna see aeg lähebki muidugi. Osalt seob ta oma kõrvalepõiked ka ainega ning selles mõttes on muidugi ju õigus – kuivad faktid ilma lugudeta ei kipu kuigi hästi meelde jääma. Ja need lood, mida ta räägib, on enamjaolt tõesti põnevad ning õpetlikud. Sekka on ka väga küsitava väärtusega küllaltki teravaid märkuseid erinevatel praeguses ühiskonnas teravaks aetud teemadel – ja neid tahaks küll väga skippida. Kuid vahel tekib vastupidi tahtmine teda hoopis 0,5 kordsel kiirusel kuulata, et mõned markantsemad väljaütlemised lausa kirja panna.
Nii et ma ei teagi kuidas kogu sellesse kompotti suhtuda… Edasi kerida ei saa ega raatsi, aeglasemalt kuulata pole aga aega.

Jaak, armas onu Jaak! Aitäh, et lubasid olla endale just nii lähedal, nagu see olla sai. Tänan, et lubasid kutsuda end onu Jaaguks… Ma olen lõputult tänulik, et olen saanud praktiliselt kogu oma senise elu kasvõi otsapidi, vahete-vahel, mingil moel kuuluda teie pereringi ja vahel ka pisut laiendatud seltskonda, osa saada sellest, millest emata ja isata kasvades ilma jäin. Aitäh kogu Su perele, et mul on peaaegu et õde ja vend, kellega suhted on paremadki kui ehk mõnes teises peres lihaste õvede vahel. Nii nagu minu emale oli lapsena kasvades õeks Mirka – mu kallis tädi Miimi.

Tänan, Jaak, et lisaks tuhandetele tudengitele, loendamatutele tuttavatele, headele kolleegidele ning lähedastele sõpradele, rääkimata pereliikmetest, oled Sa leidnud aega ja jaganud oma tähelepanu ka minule. Aitäh, Jaak, et oled olnud minuga kannatlik ja toetav, aidanud mind hetkedel kui tuge vajasin.

Kogu oma teadliku elu olen vaadanud Sind imetluse ning kohati ka otsatu aukartusega, oodanud Sinu hinnanguid ning mõttekäike lootusega leida pidepunkte, ja eriti oma õpingute osas olulisi samme tehes püüdnud aimata, millise kaalu sellele annaksid Sina – nii siis kui Sul jätkus aega ka minu peataoleku ärakuulamiseks kui siis kui me otseselt neid teemasid Sinuga ehk ei arutanudki.

Aitäh, et sain osa ka Sinu loengutest – olgugi, et ERKI ettevalmistusest ma arhitektuuri sisseastumiseni ei läinudki ning valisin siiski pigem oma ema tee IT maailma, sain ma vabakuulajana tunda Sinu lektooriumiloengute lummust, lisaks avalikest loengutest, raamatutest ja teistest kirjatükkidest, ning mis kõige olulisem – sain vahel osa ka nendest kodustest jutuõhtutest nii Tallinnas, Muhus kui ka Viljandimaal. Algas see kõik juba koolieelikuna just Viljandimaal – kuulates suveõhtuti ‘Hilja novembris’ ning teisi lapseealise jaoks märgilise tähtsusega teoseid nii Sinu kui Miralda esituses, ja lõppes nüüd augusti viimastel päevadel kui püüdsin lugeda Sinu kirjapandut ning täita neid väheseid tagasihoidlikke soove, mida mulle avaldasid.
Ja tõesti, aitäh nendel viimastel (koroona)aastatel ning eriti oma viimastel elukuudel osutatud usalduse eest – aitäh, Jaak, et sain ehk olla Sulle kübekenegi toeks – siis kui Sina seda vajasid.

Püüdes pisutki viimaste päevade jooksul kogunenud mõtteid korrastada, tõdesin, et praegusel hetkel ei tea ma kedagi, kes oleks minu elu mõjutanud suuremal määral – nii ajaliseses mõõtmes kui ka ulatuselt – nagu seda teie neljakesti teinud olete – Jaak, Miralda, Jaan ja Kadri!
Mul on südamest kahju, et nende päevade arv on nüüd lõplik, mida Sina, Jaak, meiega jagasid. Ja samas ma olen üdini tänulik, et Mirka ja Kadri ja Jaan ja kõik meie järeltulijad saame olla üksteisele toeks ka järgnevatel päevadel.

Ja, Jaak, Sinu artikleid ning intervjuusid viimastel päevadel taas lehitsedes leidsin Sinu mõtte, mille oled kunagi juba paarikümne aasta eest sõnastanud – kuid mis on tänaseks saanud veelgi tõsisema kaalu ja olnud viimased aastakümned ilmselt järjest kasvavale rahvahulgale ja nende hulgas ka minule sügavaks veendumuseks, et seda siin uuesti jagada tahan https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/opetaja-valgustaja-suunaja-ja-vahendaja/

Küsimusele „Mida muudaksite siin ilmas?“ on Kangilaski vastanud 2000. aastal: „Sooviksin, et progressi mõistet ei seostataks enam ainelise maailma kasvuga ja et inimesed vabaneksid tarbimisjoovastusest ning hakkaksid mõistma ühisvastutust.“

Jaak, ainelise maailma ülemvõimu mitte uskudes tahan südamest loota – me kõik kohtume Sinuga kunagi kindlasti jälle!

Uus kooliaasta on kohe algamas, teist aastat järjest on meil kaks kooliminejat. Väiksema kooliskäija kool kolis, uus koolimaja on kohe kodu lähedal – see annab kõigile meile rohkem vabadust.
Väga teistmoodi suvi on olnud. Justkui ootus, millegi arusaamatu ootus… Tunne, et ei tohi õiget hetke maha magada – aga mille? Mida oodata?

Laps kirjutab uurimistööd. Mainib Ester Mägi. Mina otsin talle sobilikku kasutatud kirjanduse viidet ja jään lugema Sirbis kirjutatud artiklit.

Ester Mägi lahkus meie seast just samal hommikul kui seesama uurimistööd kirjutav laps tegi klaverieksamit, millel kahe pala autoriks just Ester Mägi. Veider, kurb ja… ilus.

Mul on veider seda öelda, aga enne kui need lood lapse repertuaari tulid, ei olnud ma sellise autori olemasolu endale üldse teadvustanud. Aga nüüd ma olen lummatud. Kuulasin paari intervjuud Ester Mägiga ERR arhiivist, lugesin veidi rohkem tausta. Otsisin tema muusika salvestusi. Ja olen lummatud.

Lihtne ja ütlemata ilus.

Lapse uurimistöös viidatud artikli lugemise järel aga formuleerus mõte – maailma tuleb muuta headusega. Parimal juhul targa headusega, vabadust ja vastutust unustamata.

saa?

Terviseameti teavituse juba saime – klassis on esimene positiivne olemas. Praktiliselt aasta läks. Võib öelda, et saime terve aasta ettevalmistusaega? Esimene k*-aasta siis.

Nüüd on kodus ka esimesed nähud, mida võibolla peaks seostama selle teemaga ja kohe agressiivselt reageerima? Perearsti õde soovitab siiski veel vaid jälgida ja lubab veel oodata 😮

Ettevaatusabinõud on kasutusele võetud:
– tilkuva nina vastu sokid jalga ja soolavesi ninna
– kraapiva kurgu vastu soola-pipra segu
– võimaliku viiruse vastu Zn, melissitee, C vitamiin

…liug.