Jaak, armas onu Jaak! Aitäh, et lubasid olla endale just nii lähedal, nagu see olla sai. Tänan, et lubasid kutsuda end onu Jaaguks… Ma olen lõputult tänulik, et olen saanud praktiliselt kogu oma senise elu kasvõi otsapidi, vahete-vahel, mingil moel kuuluda teie pereringi ja vahel ka pisut laiendatud seltskonda, osa saada sellest, millest emata ja isata kasvades ilma jäin. Aitäh kogu Su perele, et mul on peaaegu et õde ja vend, kellega suhted on paremadki kui ehk mõnes teises peres lihaste õvede vahel. Nii nagu minu emale oli lapsena kasvades õeks Mirka – mu kallis tädi Miimi.
Tänan, Jaak, et lisaks tuhandetele tudengitele, loendamatutele tuttavatele, headele kolleegidele ning lähedastele sõpradele, rääkimata pereliikmetest, oled Sa leidnud aega ja jaganud oma tähelepanu ka minule. Aitäh, Jaak, et oled olnud minuga kannatlik ja toetav, aidanud mind hetkedel kui tuge vajasin.
Kogu oma teadliku elu olen vaadanud Sind imetluse ning kohati ka otsatu aukartusega, oodanud Sinu hinnanguid ning mõttekäike lootusega leida pidepunkte, ja eriti oma õpingute osas olulisi samme tehes püüdnud aimata, millise kaalu sellele annaksid Sina – nii siis kui Sul jätkus aega ka minu peataoleku ärakuulamiseks kui siis kui me otseselt neid teemasid Sinuga ehk ei arutanudki.
Aitäh, et sain osa ka Sinu loengutest – olgugi, et ERKI ettevalmistusest ma arhitektuuri sisseastumiseni ei läinudki ning valisin siiski pigem oma ema tee IT maailma, sain ma vabakuulajana tunda Sinu lektooriumiloengute lummust, lisaks avalikest loengutest, raamatutest ja teistest kirjatükkidest, ning mis kõige olulisem – sain vahel osa ka nendest kodustest jutuõhtutest nii Tallinnas, Muhus kui ka Viljandimaal. Algas see kõik juba koolieelikuna just Viljandimaal – kuulates suveõhtuti ‘Hilja novembris’ ning teisi lapseealise jaoks märgilise tähtsusega teoseid nii Sinu kui Miralda esituses, ja lõppes nüüd augusti viimastel päevadel kui püüdsin lugeda Sinu kirjapandut ning täita neid väheseid tagasihoidlikke soove, mida mulle avaldasid.
Ja tõesti, aitäh nendel viimastel (koroona)aastatel ning eriti oma viimastel elukuudel osutatud usalduse eest – aitäh, Jaak, et sain ehk olla Sulle kübekenegi toeks – siis kui Sina seda vajasid.
Püüdes pisutki viimaste päevade jooksul kogunenud mõtteid korrastada, tõdesin, et praegusel hetkel ei tea ma kedagi, kes oleks minu elu mõjutanud suuremal määral – nii ajaliseses mõõtmes kui ka ulatuselt – nagu seda teie neljakesti teinud olete – Jaak, Miralda, Jaan ja Kadri!
Mul on südamest kahju, et nende päevade arv on nüüd lõplik, mida Sina, Jaak, meiega jagasid. Ja samas ma olen üdini tänulik, et Mirka ja Kadri ja Jaan ja kõik meie järeltulijad saame olla üksteisele toeks ka järgnevatel päevadel.
Ja, Jaak, Sinu artikleid ning intervjuusid viimastel päevadel taas lehitsedes leidsin Sinu mõtte, mille oled kunagi juba paarikümne aasta eest sõnastanud – kuid mis on tänaseks saanud veelgi tõsisema kaalu ja olnud viimased aastakümned ilmselt järjest kasvavale rahvahulgale ja nende hulgas ka minule sügavaks veendumuseks, et seda siin uuesti jagada tahan https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/opetaja-valgustaja-suunaja-ja-vahendaja/
Küsimusele „Mida muudaksite siin ilmas?“ on Kangilaski vastanud 2000. aastal: „Sooviksin, et progressi mõistet ei seostataks enam ainelise maailma kasvuga ja et inimesed vabaneksid tarbimisjoovastusest ning hakkaksid mõistma ühisvastutust.“
Jaak, ainelise maailma ülemvõimu mitte uskudes tahan südamest loota – me kõik kohtume Sinuga kunagi kindlasti jälle!